Muidugi on paljud mudelid eelmistest aastatest tuttavad, aga kui võtta esindusest tsikkel, siis sellega ühe päeva jooksul ringi sõites saab kätte mingi enam-vähem ettekujutuse, aga kindlasti mitte midagi ammendavat. Kaks või kolm päeva ja pikemad sõidud on juba parem, nii hakkab tsikli olemusest juba midagi selguma.

Aga mida teeb inimene motomessil? Istub ühe, kümne ja mitmekümne mootorratta sadulasse, keerab natuke leistangi, lõgistab linke, tõuseb sadulast püsti (kui tsikkel on stendis kinni ja püsti sõitmine kuulub temaga kaasnevate sõidutehnikate hulka). Ja ongi kogu kogemus.

Seda polegi tegelikult nii vähe, aga peamisest – sõiduomadustest – ei saa niimoodi midagi teada. Nii et peamiselt saab messilt hea nimekirja, mille läbivaatamisele võiks uuel hooajal keskenduda.

KTM

KTM-i boksis tõmbas tähelepanu tsikkel, mille mudelinimes säras number 990. Number 990 on kaua uute mudelite mängulaualt maas olnud, nii et sellise ikoonilise tegelase tagasitulek paneb pead pöörama igaüht, kes teab midagi KTM-i ajaloost. Nagu Chuck Norris oleks saabunud elutöö eest Oscarit vastu võtma.

Uus 990 on esialgu siiski ainult Duke ja euroregulatsioonid on kunagise V2 asemel paigaldanud talle R2-mootori. Nii et tegelikult pole see vana 990 taassünd. Aga see 947 cm³ mootor on põhjalikult ümber töötatud, nii et loodetavasti on meil varsti ka uus KTM 990 Adventure ja SMT olemas.

Husqvarna

Husqvarna on ikka pakkunud matkatsikleid inimestele, kes KTM-i hambulisele ja kiskjate maailma viitavale disainile eelistavad midagi rahulikumat ja klassikalisemat. Näiteks on Husqvarnal õnnestunud Norden 901 esituli joonistada justkui retrovõtmes uueks ja minimalistlikuks.

Arvestades seda, kuhu tsiklite esitulede disain praegu üleüldse suundumas on, võiks enamiku disainereid saata Husqvarna kujunduslaudade taha täienduskoolitusele. Isegi kui nad pärast seda jäävad oma endiste veendumuste juurde, on nad Husqvarnalt midagi väärtuslikku juurde õppinud.

Sisu poolest on Husqvarna valge KTM (Norden 901 põhineb KTM 890 Adventure´l), mis tähendab, et sellise adventure-tsikli võite julgelt riiulilt võtta ning maastikule ja matkale minna. Norden oskab kõike seda, mida KTM-i suured adventuurerid oskavad. Ta teeb seda lihtsalt teistsuguse hoiaku ja välimusega.

Honda

Honda väljapanekus tõmbas esimese tähelepanu loomulikult valge Goldwing. Tundub kohustuslik motomessi külastades otsida üles Goldwing, istuda sadulasse ja kujutleda korraks, kuidas mootorrattasõidule üldomase adrenaliini asemal lihtsalt libised üle absoluutselt sileda veepinna nagu suur valge jaht, kõlarites mängib Händeli veemuusika ja kohvitassihoidjas on igavesti jahtumatu gurmeekohv...

...ja tagasi mootorrataste ja karmi argipäeva juurde. Africa Twin. Samamoodi Honda, samamoodi suur ja majesteetlik. Aga ta viib sind ühte hoopis teise reaalsusesse. Uuendatud Africa Twin on tehtud kergemaks ja natuke võimsamaks. Africa Twini geenid suunavad sõitja alati maastikule, kivide ja juurikate vahele. Selles tegevuses pole teda seganud KTM-i või BMW suurte laineritega võrreldes väike mootorivõimsus. Aga kuhu sa õigupoolest paned maastikul 160+ hobujõudu? Mitte kuhugi pole seda panna.

Kui võimalik, tahaks sellel hooajal ära proovida käikudega Africa Twini. Valikus pigem domineeriv DCT-käigukast teeb oma tööd küll hästi, aga ühtlasi on tsikkel selle tõttu ka paarkümmend kilogrammi raskem. Uuendatud Africa Twin Adventure Sports ES versioon on 19’’ esirattaga ja paljud peavad seda pühaduseteotuseks, aga reaalsus on see, et Africa Twiniga sõidetakse väga palju ka asfaldil ja 19’’ esiratas muudab juhtimise paindlikumaks. Loomulikult on olemas ka klassikaline 21’’ esirattaga versioon.

BMW

BMW-l on mitu huvitavat uusarendust, mida kõik kannatamatult näha tahavad. Kui sõita ei saa (veel), siis saab vähemalt arutada – ja arutatud on mitte vähe.

Põhiline teema on muidugi uus R 1300 GS. Need, kes kunagi irvitasid ebasümmeetrilise esitule üle, on nüüd hingepõhjani solvunud, et uus esituli kaotab ära BMW isikupära ja üldse läheb kogu maailm varsti hukka. Siiski, kui te tahate ebasümmeetrilist esituld, siis ärge nutke – teine täiesti uus mudel F 900 GS kannab ebasümmeetrilise tule traditsiooni edasi.

Aga selles mudeliarenduses on midagi enamat kui ainult traditsionalistide rõõmustamine. Uued F 900 GS ja F 800 GS toovad tagasi kunagise F 800 GS-i graatsilise joone ja see on miski, mida vähemalt mina olen BMW kergemate GS-ide välimusse ja olekusse ammu tagasi oodanud. Selles osas on nüüd ootusärevust kõvasti – uus F 900 GS on minu jaoks kindlasti üks saabuva kevade highlightidest – seda enam, et Enduro-paketis on kõik tema ekstrad sihitud jõuliselt maastikuvõimekuse suunas.

Aga BMW-l on veel üllatusi. Täiesti uus asi on R12 (muidugi oli olemas ka vana R12 aastatest 1935–1942). Uus R12 ilmub kahe mudelina – väike moodne cruiser ja NineT scrambler. Eriti huvitav tundub just cruiseri-eelistustega sõitjale mõeldud R12, mis ilmselgelt läheb konkureerima Harley-Davidsoni väiksemate tsiklitega.

Ainus küsitavus R12 kontseptsioonis on tema liiga suur sarnasus kogu nineT arengureaga – kui juba anda selge viide suurele R18-le, poleks teinud kurja natuke rohkem sarnasust R18-ga geomeetriasse sisse joonistada. Muus osas olen valmis soovitama kõigile, kelle valik oleks cruiser, aga kes ei taha võidelda 300+ kilo kaaluva raskekaallasega.

Kawasaki

Kawasaki ei ole mulle väga tuttav tsiklimark, nii et ma otsustasin ekspositsiooni lihtsalt läbi jalutada ja üldjoontes aru saada, kas ma võiks uuel hooajal millelegi sellest valikust tähelepanu pöörata. Ma ei olnud väga keskendunud. Aga just siis näitas Kawasaki, et nad teavad väga hästi, kuidas midagi teha õigesti.

Väljapaneku efektne roheliste peegelduste massiiv ja väga õnnestunud reklaamplakat koos agressiivse Z900 naked bike’iga, mis omavahel ideaalselt klappisid, tõmbas hetkega ära kogu tähelepanu ja ma avastasin ennast pingsalt pildistamas Z900 roheliselt kiiskavaid detaile. Kogu reserveeritus oli kadunud. Kui ma peaks välja andma motomessi ekspositsiooniauhinna, siis see läheks vaidlusteta Kawasakile.

Ducati

Ducati väljapanek oli sellel aastal pigem väike – ja ka ruumiliselt üsna kokku pressitud. Ekspositsioon rõhutas koostööd SW-Motechiga – tuntud matka-lisavarustuse tootjaga, kelle pagasivalikuid võiks uurida igaüks, kes plaanib tsikliga pikemaid sõite teha.

Ja sõltumata väljapaneku ulatusest – kui teil on kusagil käeulatuses Ducati DesertX, siis ärge kõhelge – uurige seda tsiklit erilise hoolega. Ja istuge kasvõi korraks sadulasse – see on üks parimaid mootorrattaid, mille praeguse hetke tsiklivalikutest saada võib!

Yamaha

Ténéré 700 ehk T7 on saanud huvitava arenduse – T7 World Rally on kahe paagiga (tegelikult eelneb talle mudelirivis üsna samasugune World Raid ja mõlemad on inspireeritud Stéphane Peterhanselile Dakari võidud toonud tsiklitest).

Sadulasse istudes on tunne suhteliselt kummaline. Nagu oleks hakanud kahekordselt nägema. Või nagu oleks Ténéré asemel Nikeni sadulasse istunud (mis on ka Yamaha, nii et idee laenamise küsimust üles ei kerki). Hakkad automaatselt vaatama, ega kogemata ei ole ka kaht esiratast?

Tegelikult on see rohkem visuaalne efekt. Kui tsikli laius (ja sellest tulenevalt vähemalt osaliselt ka agiilsus) ei ole esimene tähtis parameeter, siis on matkarattale rohkem kütust alati hea plaan (ja seda on 23 l). Niikuinii tuleb tsikliga pidevalt liiga tihti tanklas käia. Laiendatud Ténéré lahendab selle probleemi ja visuaaliga on võimalik harjuda.

Elektrimootorrattad

Kõik neavad neid kõigis foorumites ja sotsiaalmeedia on täis põlglikke meeme. Ainult et – kus need elektrimootorrattad õigupoolest on? Kas keegi on neid kusagil näinud? Väiksed linnavõrrid ja rollerid muidugi, aga see on üks täiesti teine kategooria.

Elektrimootorrattaga võitlemine meenutab võitlemist Loch Nessi koletisega – keegi olevat märganud ähmast varju ja kogu küla värises õudusest. Ja edasi – ei mingeid tõendeid ega kohtumisi. Kogu hiiglasliku messi peale oli väljas nii umbes paar-kolm suurema kaliibriga elektrimootorratast.

See ei tundu just kõikelämmatava elektrimootorrataste tõusulainena. See tundub sellena, mis see on – elektrimootorrataste disainimine ja ehitamine ei paista olevat üldse mingi plaan mootorrataste tootjate jaoks. Huvitavamatest arengutest võib viidata hoopiski Kawasaki katsetele luua hübriidmootorratas.

Triumph

Triumph paistab hästi silma oma Scrambleritega (isegi James Bond sõidab selle tsikliga) ja muidugi eriti pikkadeks ja osaliselt maastikul kulgevateks matkadeks mõeldud Tigeritega. Aga seekordsest väljapanekust õnnestus leida midagi hoopis ootamatumat, millest rääkida.

Tagasihoidliku, aga samas klassikaliselt stiilise välimusega Speedmaster oli paigutatud Triumphi väljapaneku traditsioonilisemasse osasse. Retrosuunalised tsiklid on toredad, aga nendega sõitmisel tekib sageli tunne, et nad on kas liiga väikesed või suhteliselt ebamugavad. Või siis mõlemat. Speedmaster Bonneville üllatas ja mitte vähe.

Muidugi, kui sealsamas väljapanekus seisab ka Speed Triple 1200 RR oma 180 hobujõuga ja sisuliselt 1:1 kg ja hj suhtega, siis Speedmaster enam eriti speed ega master ei tundugi. Aga tema väärtus on milleski muus. Kui tahaks minna sõidule, mis keskendub looduse vaatamisele ja retrotunnetusele, siis oleks Speedmaster minu esimene valik kogu messi võimaluste hulgast. Ja ma pole kaugeltki ainus, kes teda kiidab.

MV Agusta ja Royal Enfield

Eesti mootorratturi jaoks võib neist kahest margist kirjutada ühes alajaotuses, sest Eesti esindus on meil mõlema margi jaoks sama. Olemuselt on need mootorrattad muidugi 180 kraadi telje erinevates otstes, aga mahuvad siiski ühte esindusse ära.

Sisulises plaanis ühendab neid võib-olla ainult üks asi – mõlema ostja teeb oma valiku kindlasti suures osas ka disainiesteetilistest eelistustest lähtuvalt. MV Agusta on toores ja metsik, Royal Enfield on väljapeetud ja mõõdukas ja need omadused kajastuvad väga selgelt tsiklite välimuses.

Väljapanekutest – MV Agusta Turismo Veloce on asfaldimatkade kategoorias väga tõsine valik. Ja tal on erakordselt efektne nähtavaletoodud sidur. Royal Enfieldi poole vaatab see tsiklist, kes tahab disainiesteetilises plaanis kümnendite taha jäävat sõidutunnet tänapäevase mootorrattaga.

Harley-Davidson

Harley-Davidsoni väljapanek oli üllatuslikult väike, aga samas on Harleyl margitruud fännid. Milliste tsiklitega fännid sõidavad, seda teavad ka kõige motokaugemad inimesed.

Harley-Davidsoni tsiklikollektsioonis võiks tähelepanu pöörata matkatsikliks mõeldud Pan Americale. See on see koht, kus Harley tegi midagi radikaalselt uut, ja üldse mitte halvasti. Pan America välimuse osas kannatab Harley otsustega küll vaielda, aga kes otsib endale matkatsiklit, peaks kindlasti ka Pan America üle vaatama.

Indian

Väljapanek oli visuaalselt veenev ja tekitas tahtmise kohe messiustest mõne Indianiga välja sõita ja hooaega alustada. Indiani kogu disainivalikute kompekt on lihtsalt sel määral õnnestunud, et tunned ennast nagu kunstinäitusel. Kusjuures sellised madalad ja pikad klassikalised cruiserid pole minu tsiklieelistuste listis isegi mitte kolmandal ega neljandal kohal. Aga ometi olid just Indiani tsiklid need, mille sadulas ma kohe asfalti enda ees näha tahtsin (tavaliselt ma tahan asfaldilt maha keerata kohe kui võimalik). Võibolla ma kunagi ikkagi ostan endale Indiani ja panen ta elutuppa nagu kunstiteose.

Hooaeg algab veebruaris